Õhtusöök restoranis Dominic

Harilikult ma teadupärast söögikohtade teemalisi postitusi siia ei tee. Aga seekord teen erandi. Kes teab, võib-olla saab siit alguse lausa väike traditsioon. Samas on siiski tegemist piisavalt ajaloolise sündmusega- nimelt õigupoolest oli see esimene kord, mil me Joonasega kahekesi kuskil viisakas kohas väljas söömas käisime. Sest minu jaoks seostub väljas söömine ikka millegi priiskava ja ebapraktilisega ning pealegi ei või kunagi kindel olla, kas ette toodud lobi meile ikka meeldib (kuigi, mis siin salata, oma õdedel olen endale välja lasknud teha küll, ja aeg ajalt on ka igasuguste kohtumiset osa väljas söödud. Kuid Joonasega kahekesi pole me peale Põhajärve spaa rootsilaua kuskil kahvleid kõlistanud).
Restosranikülastus tuli küll mitte päris "vabatahtlikult", vaid kuna ma võitsin ajakirjalt "Köök" poolt (netiküsitluses vms.) 500.- kinkekaardi Dominic restorni, siis oli viimane aeg üks romantiline õhtusöök ette võtta. Pealegi oli Joonas just saanud ka kolmkümmend ja sellist "soliidset" verstaposti tuleb ikkagi vääriliselt meeles pidada.
Valisime ajaks esmaspäeva õhtu ja hästi tegime, sest terve selle aja oli restoran vaid meie kahe päralt. Ühtegi teist inimest peale kelneri me seal ei kohanud. Väljas möllas tuisk ja sees kõlas küünalde valgel mõnus ameerika rerto(pop).
Niisiis, tegemist on veiniretsoraniga, millele vihjasid ka ohtrad pudelid kohvikuosas ning korgid ja tarvikud jms, mis interjööris üldiselt silma hakkas. Aga veinidest teame me veel vähem, kui üldse millestki muust, seetõttu ei näinud erilist mõtet hakata tellima kogu raha eest (või pannes juurde ütleme nii umbes 21 500.- krooni) mõnda ekslusiivset märjukest, mis Joonasel ajaks pea ringi käima ja minu jaoks maitseks nagu lihtsalt "üks vein". Nii et selles osas on meil kõvasti arenemisruumi, kümne aasta pärast tuleb ehk mõni veinipostitus:D.
Menüü oli üsna kallis, aga tundus ekslusiivne. Võtsime kõige kallimad pearoad, ehk siis Joonas võttis lamba filee ja karre, köögivilja ratatouille, punaseveini kastmega (kikerherned miskis kastmes olid ka juures) ja mina võtsin veise sisefilee kartulipannkookide ja hanemaksaga, kõrval oli ka mingi veinipõhine kaste ja kaks miniporgandit (kahjuks selle roa ekslusiivset nimetust netimenüüs pole, nii et lähtun vaid oma mälust:D). Kodus me tavaliselt lihakäntsakaid eriti ei valmista, nii et võtsime midagi sellist, mida kodus ei saa:)

Leivakorvis toodi kõigepealt meile soodaga kergitatud skoonid ja soojad pruunikad kuklid, mis ei sisaldanud peene tekstuuri ja pisut magusmõrkja maitse järgi otsustades nii palju rukkijahu, kui just maltoosat. Väiksed võist lillekesed toodi peale määrimiseks.

Kartulipannkoogid oli väga põnevad ja rammusad, üldse kogu toit oli väga toitev. Mis oli hea, sest ilm oli üsna külm ja pealtnäha mitte just väga pompöössed portsud ehmatasid natuke ära- et noh, 250 krooni eest võiks mehise porstu saada või nii:D Tundsin oma kartulikoogis kohe ära miski sinihallitusjustu ja kelner valgustas hiljem, et nendes sisaldus ka toorjuustu ja vahukoort. Egas midagi, tuleb kodus ka järele proovida. Liha osas oleme üldiselt võhikud, aga nii palju saime aru, et maitses väga hästi. Veis oli keskelt meeldivalt roosakas ja kaste oli mõnusalt tummine. Esimest korda elus sõin hanemaksa, mille kaks tükki olid minu lihatorni tipuks pistetud. Joonaski teab nüüd ka, mis asi see selline on. Üldse iga kuhilake tadrikul tekitas üsna uudseid ja põnevaid maitseelamusi...
Magustoidu raund oli võibolla nõksa nõrgem (selle osas on meid muidugi tunduvalt raskem üllatada ka:D), aga ega sealgi midagi eriti nuriseda polnud. Mina võtsin jäätise ja sorbetivaliku, millest meeldis mulle enam krisisorbett (pistaatsia- ja mustsõstrajäätise kõrval). Joonas muidugi, vana šokoladigruruna, võttis pooleldi kohusetundest kuuma šokolaadifondanti kirsside ja vaniljekastmega, mis oli keskelt mõnusalt vedel ja maitselt väga šokolaadine, nii nagu õige fondant ikka olema peab.

Räägin natuke ka miljööst, mis on ühtaegu peen ja rustikaalne. Tualett väärib vist ka eraldi ära märkimist. See oli ka väga peen.
Nii et meie esimese ühise restoranikäigu võib õnnestunuks lugeda. Jääme siis põnevusega ootama aga järgmist kinkekaarti:D